Eduard Vilde
Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad
1.
Küla-parun
„Maidu, kelle poeg sa oled?”
„Ema poeg.”
„Kelle weel?”
„Isa poeg.”
„Kelle weel?”
„Paruni poeg.”
Kõik naersiwad ja Maidu naeris ka. Nad ise oliwad Maidule selle wastuse kätte õpetanud. Juba siis, kui poisike „paruni” asemel alles „palun” ütles. Wäike Mait ei mõistnud, mis tähendus tema wastusel oli. Aga ta märkas, et see neile nalja tegi. Ja et ta ise hea meelega naeris, siis ei jäänud ta neile soowitud wastust wõlgu. Ta tõendas igale küsijale, et ta paruni poeg olewat, ja nad naersiwad kas wõi silmad wesiseks ja kiitsiwad Maidut teraseks poisiks.
„Aga kus su mõis on?” päris siis weel üks wõi teine, ja tui Maidu oma räpase käekesega Konna Jaagu suitsuurtsiku poole näitas, oli nali täieline.
Oli aega, siis loriti lapse kallal weel kauemine. Mait kuulis siis sõnu ja lahendusi, mida ta weel wähem mõistis, kui seda, et ta paruni poeg olewat. Ta sai ainult aru, el peale tema ka ta emast ja isast jutt oli. Kas nad neist head wõi paha rääkisiwad, seda ei suutnud wiieaastaue mehike otsustada. Õigemine: ta jäi selle kohta kahewahele. Iseäranis kuri ei wõinud see olla, mis nad Liisust ja Jaagust lobisesiwad, sest nad naersiwad ju! Wahel tärkas aga Maidu tillukeses hinges siiski umbne aimdus üles, et kõik hea, et kõik korras ei ole. Mõne naerja suu wõi silm ei meeldinud talle. Mõnel naerjal oli jälle heal, mis Maitu hammustas. Mõni arusaamata sõna kriipis ja torkas teda kuskilt.
Niisugusel puhul pani poisike wudinal mõõda tänawat koju poole minema; ta porised putked wälkusiwad aga räpase takuse särgikese alt. Maha jättis ta weeloigu juurde oma mudamajad, pilpasillad ja männakoorest laewakesed, Konna pere wärawa juures waatas ta alles tagasi. Ta pühkis käeseljaga nina, oli tõsine ja mõttes… Need seal – teopoisid ja waimutüdrukud – wahtisiwad talle järele ja hirwitasiwad, kuni nad teda nägiwad.
Mitte igakord ei jooksnud wäike Mait ära. Ta naeris naerjatega, kui need temale meeldisiwad, kaua kaasa. Ja nad meeldisiwad talle, kui nad teda kiitsiwad.
Üks kiitis tema toredat „paruninina”, teine tema suuri „saksasilmi”, kolmas tema teraseid wastuseid. Ja nad silitasiwad tema punakaswalget „mõisnikupead” ja ütlesiwad: „Ää kuulagi, sinust soaab weel suur mees! Ega käbi kännust kaugele kuku!”
Siis naeris Maiduke ja ajas nendega laia juttu. Küsimusega, kelle poeg ta olewat, harjus ta wiimaks nii ära, et ta isa ja ema enam ei nimetanudki, waid kohe wälja lompsas: „Paruni poeg.”
„Milla sa siis papat koa woatama lähed?”
„Kui suureks soan.”
„Mis sa talle siis koa ütled?”
„`Tere, tere` ja löön patsi.”
„Mis weel?”
„Isa ja ema soatsid palju terwikseid.”
Naerwad näod. Turtsumine.
„Mis sa omale papa käest koa küsid?”
Selle peale ei tea poiss kohe wastata. Tal kas on liig palju soowisid, wõi ta ei saa küsimusest hästi aru.
„Noh, papa on ju rikas mees, ta peab sulle midagi andma,” aitab keegi takka. „Küsi ta käest üks karjamõis,”
„Ei, Maidu küsib tuuleweski,” wastab poisike mõttes.
„Mis weel?”
Mait lööb silmad oma paljate, karpas säärte peale:
“Ja püksid.”
Kõik naerawad. Maidu naerab laginal kaasa. Üks naljahammas teeb talle pai ja õpetab:
„Nüüd mine koju ja ütle isale ja emale, et nad su papa juure wiiwad. Papa annab sulle tuuleweski ja uued püksid ja pika seartega saapad peale kauba. Mine aga nüüd ruttu!”
Poiss pistabki koju poole, külapoisid hoiawad kõhtu naeru pärast. Noh, Jaagu ja Liisu nägusid tahaksiwad nad näha saada, kui Mait kodus ütleb: “Isa ja ema, wiige mind papa juure, ta kingib mulle tuuleweski ja püksid!”
Kõik lähebki täide.
„Ema ae, kus isa on?”
„Mis sa isast tahad?”
„Ta peab hobuse ette panema.”
„Miks?”
„Maidu sõidab papa juure.”
„Missuguse papa juure?”
„Maidu papa juure. Maidu on ju paruni poeg.”
Pilk, millega noor naine lapse otsa waatab, on lai, tühi ja läiketa. Ehmatust seal sees ei ole, aga hall, abita kohmetus. Nagu hingelik udu. Ema suuremaks kitsikuseks on, et ta ei tea, mida lapsele wastata. Ta on juba ennemalt kuulnud, kuda `külakoerad` ta poja kallal hauguwad, et nad talle kätte on õpetanud, ta olewat paruni poeg. Aga ema lootis, et laps lori ruttu ära unustab ja et haukujad wiimaks ära wäsiwad ja wait jääwad. Aga ei! Nad narriwad ja ässitawad edasi. Nad ei anna lapsele hingerahu, igalpool on nad teda õgimas, nende hambad ei wäsi laksumast…
Äkiline wiha ujutab noort naist, ta kargab püsti ja raputab tänawa poole rusikat – tummalt ning siiski nii sõnarikkalt…
Mait ei saa sellest imelikust wihast aru. Ta wahib laial silmal ema otsa ja küsib siis:
„Kas sõidame täna papa juure? Papa annab Maidule tuuleweski ja püksid ja ilusad soapad.”
Äkitselt, nagu Liisu wiha tulnud, näib see ka lahkunud olewat. Ta wajub pikkamisi järi peale maha, ta priske ja weel kaunis ilus nägu on jälle rahuline, tuim, peaaegu tönts.
„Ära ole rumal laps,” ütleb ta poisikese käest kinni hakates. „ Sinul põle papat, sul on isa, ja sinu isa põle parun, ta on talupoeg. Kui keegi weel küsib, kelle poeg sa oled, siis ütle Konna Jaagu poeg. Ära ilmaski enam ütle: paruni poeg. Muidu soad minu käest witsu. Kas kuuled?” Poisikese nägu lööb nukraks, sest – tuuleweski, püksid ja saapad!.
„Aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari – ” algab ta pika mokaga, kuid ema käratab wahele: “Paljugi, mis need sead sulle waletawad! Ütle neile teine kord: Urjah hundid! – ja jookse ära! Kõik on wale, mis nad reagiwad. Papat ei ole ja parunit ei ole! Wemmalt soad, kui weel niisugust lori ajad!” – Ja ema näitab haopinu poole.
Seega pole aga wäike Mait, kelle hinges ainelised himud ärganud, weel mitte waigistatud. Ta otsib isa üles.
„Isa ae, kas Maidu on Paruni poeg?”
„Mis siis?”
See waimukas wastuküsmus tuleb laisalt pika, kondise mehe suust, kes toa taga muru peal kõhuli pühapäewa peab. Tal on rõugearmiline nägu, suur tönts nina ja helehallid unised silmad. Oma laia suu hoiab ta weidi lahti; paksude kahwatannd huulte tagant paistawad suured, helewalged hambad wälja.
Wäike Mait kükitab tema juurde rohu peale ja räägib pool sosistades, kus juures ta kartlikult toa poole waatab:
„Ema ütleb, et Maidu ei ole paruni poeg, aga Matsi Priidu ja Silmu Mikk ja Uuetoa Mari ja Purika poiss ütlewad kõik, et Maidul ou papa.”
„Kuula nüüd külarahwa lora !”
„Aga – aga – „ kogeleb wäike mees, ja ta suukese ümber tuksub ärewus – „aga tuuleweski ja soapad ja – ja – ”
„Mis soapad ja tuuleweski?”
„Mis parun Maidule luband anda”…
Konna Jaak püüab oma kiwikõwa, kinnise peaga mõtelda. Ta püüab aru saada, mis lapse jutt tähendab. Mõtlemine ja arusaamine pole aga Konna Jaagul kerge. Ta wahib oma uniste silmadega poisi otsa, siis halli õhu sisse, ja waikib. Poisi terane pea haudub aga selle aja sees wäikese diplomatlise wale wälja.
„Parun käskind Maidut oma juure tulla,” ütleb ta, „kohe ruttu oma juure tulla, ja siis annab ta Maidule tuuleweski, see käib ja jahwatab jahu, ja uued püksid, ilusad triibulised, ja seartega soapad – nii pikad seared… Ja sina pead kohe hobuse ette panema.”
„Kellele ta seda öeld?”
„Matsi Priidule,” wastab poiss kindlaste.
„Priidu waletab.”
„Uuetoa Marile öeld koa!”
„Narriwad sind.”
„Raha luband koa anda. Parun on rikas mees.”
Jaak toetab lõuga mõlema käe najale. Nõnda kõhuli maas lamades on tal sarnadust suure laisa hülgega. Kui poisike raha nimetab, lähewad ta kõrwad weidi kikki, aga ruttu heidab tawalik tuim, ühtlane olek jälle ta näo peale. Ta ümiseb midagi, wiimaks tõmmab lapse oma juurde muru peale maha.
„Ää rumal ole ja nende juttu usu – nad narriwad sind”, õpetab ta isalikult, „Parun on rikas mees küll, aga ega ta sulle midagi – ” Jaak saab sõna sabast kinni ja lõpetab: „Parunit põle olemaski! Eks sa tea, et sa minu poeg oled? Ega kellelgi lapsel kaht isa ole. Igal lapsel on üks isa, sinul põle koa rohkem …Teine kord näita Priidule ja Marile keelt, ehk tõsta särgi saba üles! Niisugused waleworstid! Ää kuulagi!”
Ja kui Jaak näeb, et lapsel päris leinanägu on, tõstab ta oma päratuma käpa tema punaka peakese peale ja paitab teda kaks, kolm korda. Ää kuulagi, ma teen sulle ise tuuleweski! Ja ema teeb püksid, kui suuremaks soad.”
Wäike Mait on warsti lepitatud. Ta ronib isa selga. Kaksiti tema laial, kondisel turjal istudes ja mõlema käega ta pikkadest juukstest kinni hoides, mängib Mait ratsalist. Ja Konna Jaak, noort „parunit” oma turjal tundes, teeb suuga hobuse kabjaplaginat järele, kergitab takti järele oma kanget keha ja kannab wäikese, suurtsugu ratsaniku üle kiwi ja kännu kaugele, kenale luulemaale … Unustatud on tuuleweski, uued püksid ja säärtega saapad, unustatud seks korraks ka see muinasjutuline isik, kellelt need head anded pidiwad tulema. —
Halwal asjal on tiiwad.
Kui Jaak Luts oma ilusa noorikuga rohkem kui wiie aasta eest X. walda asus, et wäikese Konna talu rentnikuks hakata, ei tundnud siinsetest elanikkudest keegi teda, tema naist ega nende perekondlisi olusid. Nende eneste käest kuuldi ainult, et nad kaunis kaugelt Läänemaalt pärit olewat ja oma mõisaherra lubal ja soowitusel siin wõhiwõeras Põhja-Harjumaa wallas, mille omanik nende endise saksa sugulane wõi hea sõber olewat, asupaika wõinud wõtta. Et talupoja ühest kogukonnast teise rändamine sel ajal haruldane, peaaegu kuulmata asi oli, siis raputasiwad X. walla inimesed wõera rentniku ilmumise üle küll pead, kuid see oli kõik; tahtes wõi tahtmata pidiwad nad Jaagu ja tema noore naise seletust uskuma, parun Riesenthal, nende senine herra, saatnud nad sellepärast wõersile, et wald rahwast – liig täis olewat. Läänemaal elada nii paksuste inimesi, et põld neid kõiki toita ei jõudwat…
Jaak Luts oli aga waewalt paar kuud Konna talu pidanud ja tema ilus teinepool selle aja sees priske pojaga maha saanud, kui tundmata tuulehoog walda weidra jutu puhus. Pagan teab, kes selle jutu tooja ja esimene wäljalaotaja oli! Kuulujuttude isa wõi ema on alati raske tabada. Ja kuidas niisugune jutt lendab! Pealt kuuekümne wersta oli ta lühikese ajaga ära käinud. Tolle aja kohta, kus talupoeg liikuda ei saanud, tõeste tubli tegu! Räägitaw jutt aga teadustas X. walla rahwale lühidelt järgmist.
Priske pojakene, kellega taewas Konna Jaagu noort abielu õnnistanud, tikkunud paar kuud, waremine siia kurja ilmasse, kui hea kombe lubab. Pulmade ja warrude wahe jäänud liig lühikeseks. Seejuures olewat aga wa’ hea Jaak täieste süüta. Aga teatawat määral süüta ka noorik Liisu. Tohib siis talutüdruk wastu panna, kui mõisaherra tema peale silma heitnud! Liisu meeldib saksale, saks wõtab ta mõisa toatüdrukuks ja auustab teda oma – sõprusega. Ori täidab käsku, nagu orja kohus on. Aga mõisniku helde sõprus ei jää tagajärjeta. Sellest poleks wiga, kui mitte parun Riesenthal naisemees ja inimestel lobisewad suud ei oleks. Kui kergeste ei wõi mõni sõna sinna kukkuda, kust teda soowimata kõrw leiab! Kas seda pahandust tarwis! Jaak Luts, ühe kuuepäewa-koha teomees, kutsutakse ühel päewal herra juurde.
„Jaak, kas tahad peremeheks saada?”
„Oh, armuline herra, miks ei tahaks!”
„Wõid saada. Aga enne pead naise wõtma.”
„Ega sest kedagi ole!”
„Pead mõisa Liisu wõtma.”
„Hea meelega.”
„Kohta ei wõi ma sulle aga oma wallas anda, annan sulle wõeras wallas. Mõistad?”
„Tänan auulikku herrat!”
„Lähed tulewal pühapäewal Liisuga kirikherra juurde. Saad mu käest pulmadeks wiiskümmend rubla.”
Jaak langeb peaaegu põlwili, kui ta paruni reit kaapab.
„Aga seda pea meeles, Jaak: laps, mis Liisul saab olema, on sinu laps! Kas mõistad?”
„Muidugi minu laps,” kordab Jaak küürutades. „Kelle laps ta siis peab olema, auulik paruni herra!”
„Sinu laps, kui ta ka – kui ta ka – nah, kui ka ta sinu laps ei ole! Sellest pead aru saama!”
Kestab tüll weel weidikene aega, enne kui Jaak Luts aru saab, aga peaasi on, et ta aru saab. Ja kui ta aru saanud, kestab weidikene aega, kuni ta otsusele jõuab, mil wiisil selle uue kingituse eest saksa tänada. Ta ütleb:
„Liisu on wa' uhke ja turtsatas tüdruk. Paruni herrad ehk ütlewad temale, et ta mulle pikka nina ei tee, kui talle kosja lähen.”
„Ole selle pärast mureta!”
„Tänu, tuhat tänu paruni herrale!”
Nii saanud Jaak ja Liisu paari, nii sattunud nad oma wallast wõerasse walda elama. Rahwasuu kandis juttu kõrtsist kõrtsi, kiriku-õuest kiriku-õue, ning ühel heal päewal oli see otsaga kaugele X. walda, noorpaari uude elupaika, jõudnud ja sünnitas seal arusaadawat kahinat ja kõhinat. Waewalt kuuldus Konna talust pisikese „warapärija” esimene „O-ää! o-ää”, kui külanaised pead kokku pistsiwad ja suurtsugu eluta enne-ajaloolise minewiku põhjaliku harutuse alla wõtsiwad. Külapoisid aga tegiwad wäikese kisakõri üle oma esimese nalja; nad ütlesiwad: „Konna Liisule sündinud pisikene parun: röökimise järele arwata soab teisest hea haagreht!”
Paruni nimi oli Maidukesel seega sündimisest saadik käes. Muidugi ei jäänud Jaagule ja Liisule teadmataks, mis külarahwas neist ja nende pojakesest kõneles. Wahel öeldi neile seda suu sissegi – mõni riiakas üleaedne tegi seda wihatujus, morn toores külapoiss purjus peaga. Kes aga arwab, et küla lobasuud ja keelepeksjad neile kätte sattunud sõjariista ise kes teab kui mõjuwaks pidasiwad, see eksib. Lugu ei olnud tolle aja kohta nii wäga haruldane, et temaga kõige kurjem keel midagi suuremat peale oleks wõinud hakata: ilusal külatüdrukul mõisaherraga sohilaps – tota mul asja!
Naerjatel ja pilkajatel oli ka üsna õigus, kui nad oma pisteid liig walusateks ei pidanud. Liisu sai wahel weel pahasekski, aga Jaaguga oli, kui wisataks ane selga wett. Jaak naeris enamiste „tõmmajatega” iseenese üle kaasa ja tegi omal wiisil nalja wastu, nalja, mis küll suuremast waimuterawusest märku ei andnud, seda enam aga tema leplikust meelest ja lapselikust südamest. Ja kui Liisu pahandas, siis tegi ta seda wähem haawatud häbitundmuse, kui haawatud uhkuse pärast. Uhke aga oli see muidu kaunis tuim ja wäga kitsa mõtte- ja tundmusewallaga naisterahwas oma ilu peale. Wististe oli Liisu ainult sisemist kõdi tundnud, kui paruni herra temale keelatud sõprusega lähenes, sest niisugune au ei saa ju igale külatüdrukule osaks! Ta nägi, temast peeti lugu, ja lugu peeti temast ta walge kaela ja punaste põskede pärast, ning lugupidaja polnud keegi wähem kui armuline herra ise! Selle hiilgawa mälestuse peale oli noorik hiljemgi weel uhke, ja seepärast ei püüdnud ta halba saladust nii wäga warjatagi. Ühele külanaisele, kellega ta tühja asja pärast riius oli ja kes talle sõimulahingis ta minewikku ette heitis, karjus Konna perenaine näosse: „Minu kaelas on saks rippund – sinusugust ei taha santki!”… Sõna käis wallas ringi ja – naesed oliwad enamiste Liisu pool.
Lugu läks aga lapse pärast weidi piinlikuks. Laps oli terane kui ahw ja jutukas kui papagoi.
„Mait, kelle poeg sa oled?”
