Форма входа
Читем онлайн Koidu ajal - Eduard Vilde
Шрифт:
-
+
Интервал:
-
+
Закладка:
Сделать
«Kuid mitte jäädavalt,» naeris Stella – jah, ta võis juba jälle naeratada!
«Ei, mitte jäädavalt.»
Teist korda luuras Heinrich Bergmanni silm noore neiu poole ja ta seekordne naeratus ütles selgesti: «Püüab ennast huvitavaks teha!» Kuid seekord ei pannud Stella tema pilku ega naeratust tähele, tal oli tegemist ainult Andrei Petrovitšiga.
«Kuidas juhtusite vaimulikku akadeemiasse, härra Kurbatov?» küsis ta.
«Sinna pandi mind.»
«Pandi?»
«Jaa. Minu isa oli kõrgem vaimulik ja ta soovis, et minagi saaksin niisuguseks. Ma püüdsin tema soovi täita, sest ma armastasin teda.»
«Tulevane elukutse teile aga ei meeldinud?»
«Ma ei tahtnud saada ühekülgseks.»
«Ja siis tegite isa soovi vastu?»
«Jaa.»
«Pärast isa surma?»
«Ei, tema eluajal. Ta andis mulle andeks.»
«Ja kui ta seda mitte poleks teinud?»
«Ma oleksin oma otsuse juurde jäänud. Mul polnud elada mitte isale, vaid iseenesele ja tulevasele kaasmaailmale.»
Stella-preili silm viibis seekord kauemini Kurbatovi rõugearmilisel näol; ta oli natuke aega mõttes, enne kui küsis:
«Kuidas meeldib teile siis teie praegune pedagoogiline tegevus?»
Andrei Petrovitši tõsise palge üle levis äkitselt nagu hele päikesepaiste, mis võlus ta näo peaaegu ilusaks, ja ta kuiv, rabe hääl sai isevärki sooja ning pehme kõla.
«Seda tegevust armastan kõigest kõige enam; minu meelest on vahel, nagu oleks see töö ainus, mis kannab vilja ja tasub tegija vaeva.»
«Aga just see töö öeldakse nõudvat kõige rohkem kannatust, vastupidavust ja meelekindlust.»
«Väga õige. Aga seks tööks jätkub mul neid omadusi, on siiamaani vähemalt jätkunud. Ma ei oska endale mõelda lõbusamat tundmust, kui on see: hakata märkama, silmaga nägema ja kõrvaga kuulma, kuis seeme, mida sa ivahaaval oled külvanud, lööb noores hinges idanema, tärkama, õilmitsema ja küpseb viljaks! Sa tunned enese loojana. Sest seda, mis seal kasvab ja küpseb, on loonud sinu s õ n a , ainult sinu sõna, preili Riesemann! Missugune meelitav tundmus imet teha sõnaga, inimesi ümber muuta sõnaga, inimesi soetada sõnaga!»
Stella-preilil jooksis rinnast läbi kummaline vool. Ta vaatas jälle võõra üliõpilase peale ja pidi eneselt imestusega küsima, kuis see pealtnäha nii kinnine, kaine ja kuiv inimene oma põues säherdusele aatelisele sonimisele maad võis anda. Ja millele sonis ta vastu? Koolmeistriametile! See oli ju peaaegu ebaloomulik. Stella oli kooliõpetajate, meeste ja naiste suust siiani alati kuulnud, et igavamat, tüütumat, vaimu surmavamat, närve laostavamat ametit enam ei olegi kui õpetajaamet! Neist ei olnud keegi veel l o o j a – tundmusi ilmutanud ja looja- v a i m u s t u s t ammugi mitte. Nad igatsesid terve aasta kirglikult suvist puhkeaega ja kogu hommikupoolel vaba pärastlõunat. Nad pidasid endid meeleldi seltskonna piinatud märtriteks ja kõnelesid suure suu ning haleda häälega oma raskest vaeva- ja vastutusrikkast orjusest. Õnnelikku, rõõmsat, vaimustatud koolmeistrit polnud Stella Riesemann veel näinud.
Ja Heinrich Bergmann ka mitte. Ning Osvald Göbler, kes vaheajal jälle mõrsja juurde oli ilmunud, ka mitte. Heinrich ja Osvald vaatasid Kurbatovi sonimist kuuldes teineteise otsa, naeratasid, ja kummagi pilk oli täis õiglast umbusaldust. Ja kui Göbler pruudiga oli venelasest veidi eemale sattunud, hakkas ta Stella käsivarrest hellalt kinni, heitis mõtleva neiu peale uuriva pilgu ja ütles poolsosinal:
«Ega sa’s ometi kõike usu, mis ta sulle hambasse puhub! Näib olevat inimene, kes püüab omapärasusega ennast tähtsaks teha. Ma tunnen sedasorti inimesi.»
Kus ja kuidas härra Osvald Göbler, linna suurkaupmehe poeg ja ise kaupmees, kes läbi käis ainult ärimeestega, «sedasorti inimesi» oli tundma õppinud, jättis ta seletamata. Stellal oleks kerge olnud teda selle ebatõe pealt tabada, aga ta ei pannud oma peigmehe sõnu tähelegi, ta mõte oli kinni veel Kurbatovi kõne küljes, ja ilma et Göbler seda oleks saanud takistada, lähenes neiu uuesti venelasele, et jutulõnga temaga edasi heietada.
«Ma olen uudishimuline, kas teie meie Eberhardist asja saate – teie looja,» ütles ta naerdes, jah, pilgates, aga imelikul viisil – vahest Stella enese tahtmise vastu – polnud tema toonis kõige vähematki, mis oleks võinud torgata, uskmatustki ilmutada. Sõna «looja» tuli nii heasüdamlikult, peaaegu meelitavalt ta huulte üle, nagu ei kahtleks neiu oma südame põhjas sugugi, et Andrei Petrovitš on «looja» ja saab asja Eberhardist.
«Miks ei peaks ma teie vennast asja saama?» küsis Andrei Petrovitš. «Ta on ju terane poiss.»
«Vahest liiga terane, härra Kurbatov! Ta teeb teie elu kibedaks oma terasusega, küll näete, sest see muutub sagedasti väljakannatamata üleannetuseks. Peale selle on ta hooletu, laisk ja kangekaelne. Teie ülesanne ei ole kerge, härra Kurbatov, ja ma ei paneks sugugi imeks, kui teie kannatus, vastupidavus ja meelekindlus just selle poisi kallal lakkab ja seega ühtlasi teie usk oma loojakutsesse! Ma kardan, et teie külvatud seemnest tärkab siin vähe idusid.»
«Siis pole teil minu koolmeistri-võimise kohta suuremat usaldust?»
«Ma tunnen oma vennakest.»
«Kas tunnete ka tema seniseid õpetajaid?»
«Vähe.»
«Siis ei tunne te ka oma venda küllalt.»
«Nah, annaks jumal, et teie oma õpilase juures need head küljed üles leiaksite, mida teised kooliõpetajad seni asjata on otsinud!»
Nüüd pilkas Stella. See oli ka Kurbatovile selgesti tunda. Viimane ei lasknud end aga oma iseteadvuses kõigutada, vaid kostis niisama kindlalt kui soojalt:
«Ma pole seni ainsagi inimesega kokku puutunud, kel head küljed täiesti ja tõesti puuduksid. Sagedasti nad ainult n ä i k s e puuduvat, nad on peidetud, ja et neid igakord ei leita, tuleb sellest, et neid ei otsita, et neid õ i e t i ei otsita, et neid otsida ei viitsita. Inimene on suurem, kui inimene arvab, ka kõige väiksem ning halvem inimene on suurem. Ja kui teie vennake on väike ning halb inimene, mida ma aga veel ei usu, siis muutub mulle minu töö tema kallal seda huvitavamaks, minu otsimine tema heade külgede järele seda põnevamaks. Ja et ma need head küljed leian, selle peale võite olla niisama julge, kui olen ise.»
2
Seltskond oli vaheajal läbi kuusiku Riesemanni suvemaja juurde jõudnud. See oli kahekordne, uus, veidi liiga kirjuks värvitud puuhoone, mida ümbritses avar noor aed. Maja kui ka aed mõjusid vaatajale esimesel silmitsemisel nagu kiitlevalt ning uhkustavalt, seda enam, et teised suvilad tema ligikonnas oma pisikeste ning veel kaunis harimata aedadega olid märksa väiksemad ja lihtsamad. Neil puudusid ka need silmatorkavad ja silma torgata t a h t v a d ehted ja ilustised, mis olid paigutatud Riesemanni suvila ümber, sageli ilma iga maitseta. Nõnda tukkusid tulipunaseks vaabatud malmist värava kummalgi küljel oma käppadel kaks väikest valget marmorlõvi, kelle kentsakad näod ja pentsikult lamavad kehad sundisid vägisi naeratama; nähtavasti oli härra Riesemann lasknud need ülistiliseeritud murdjad niisama odaval kui andevaesel kunstnikul teha. Värava peal troonis imelikkude ornamentide rägas tahvel, millel seisis suurte kuldsete tähtedega: «Villa Martinsruh». Nähtavasti armastas ja austas härra Martin Riesemann oma perekonnas ja terves maailmas iseennast kõige rohkem; seepärast oli ta ristinud suvila iseenese nimele. Maja trepiesine ja rõdu olid väätkasvudega ja puust anumais kasvavate lillede ja soojamaataimedega kõige ohtramini kaunistatud, kuid ka siin püüti nähtavasti mõjuda ülielavate värvide ja iluvastase, banaalse rühmitusega ainult väljakutsuvalt, üllatust äratavalt. Aias paistsid põõsaste vahel ja puiesteedel kumendavad kipskujud ja suured, mitmekarvaliselt heitlevad metallkuulid; neid oli sinna aga nii palju paisatud ja neile sagedasti üksteise suhtes nii isemoodi seisukohad antud, et maitsega annetatud inimene neid nähes ainult pead pidi raputama.
Kodune seltskond oli enamasti aias, kus nooremad härrased ühes paari teenijaga kirjuid klaaslaternakesi nööride külge kinnitasid ja tulevärgi asju maa sisse torkasid, sest sünnipäevalapse auks pidi pimedikus ilutulestust ja tulevärki tehtama; vanemad härrad aga istusid kas kaardi- või joogilauas, kuna daamid juttu vestes jalutasid või siin-seal väikestes sõõrides koos istusid. Külaliste hulk ei olnud just mitte suur, sest paljud Riesemannide tutvuskonnast viibisid suvise aja tõttu kas välismaal või teistes kaugemates suvitus- ja supluspaikades, kust nad Stella-preilile oma õnnesoovid kirjalikult olid läkitanud.
«Te soovite ennast vististi reisitolmust puhastada ja puhata, enne kui meie juurde aeda ilmute, et papa ja mammaga tutvuda?» ütles Stella Riesemann Andrei Petrovitšile, kui nad suvila trepile olid jõudnud.
Viimane jaatas, mispeale noor neiu tahtis Eberhardi toatüdruku järele läkitada, et see härra Kurbatovile ta toa kätte näitaks. Kuid venelane hakkas poisikese käest kinni ja ütles temale sõbralikult silma vaadates:
«Ehk näitab minu noor seltsimees toa mulle isegi kätte; teinekord teen mina jälle tema heaks midagi.»
Eberhard, kes ennemini oleks aeda laternate ja tulevärgi ülesseadjate sekka lipanud, kortsutas küll vastumeelselt kulmu, ei julgenud ennast aga Kurbatovi käest lahti raputada ja läks talle majasse teed juhatama. Ja seal, vististi härra Kurbatovi toas, laskis ta end tervelt poole tundi kinni pidada, ja kui ta aeda ilmudes Stellast mööda juhtus minema, ütles ta kõige paremal tujul:
«Ta tõi mulle tõesti üsna hea raamatu kaasa – palju ilusaid pilte ja huvitav sisu.»
«Kust sa seda tead, sa pole raamatut ju veel lugenud?» küsis õde.
«Ta seletas mulle tema sisu. Kas tead, ta oskab väga hästi rääkida. Ma hakkan raamatut juba homme lugema.»
«Mis sisuga see raamat on?»
«Loodusteadus. Aga nähtavasti mitte nii igav kui need, millest pean õppima. Ta lubas mulle kõik veel eriliselt ära seletada. Ja ta seletab nii, nagu vestaks head juttu. Ja siis lubas minuga metsa ja aasale minna ja mulle mõnd looduseimet näidata. Ja kas tead, mis ta mulle veel ütles?»
«Mida siis?»
«Mul ei olevat vaja karta, et ta mind liiga rohke õppimisega hakkab piinama! Ta teadvat isegi, kui raske ja igav on õppimine minusugusele. Stella, ta näib olevat üsna mõistlik inimene.»
«Muidugi, muidugi, kui ta sind laiskvorsti õppimisega ei taha piinata,» naeratas Stella Riesemann. «Aga kuidas ta sind sel viisil matemaatikas ja vene keele grammatikas tahab edasi viia, sellest ei saa ma aru.»
«Sina ära hakka teda ässitama!» hüüdis poiss tõsise ähvardusega. «Kui mõistlik mees teab ta isegi, mis teeb. »
Andrei Petrovitš ise ilmus veerand tundi hiljem aeda. Välimuselt oli ta pisut muutunud: valge tužurka asemel kandis ta ainult pikka mundrikuube, mille krae tagant paistis värske triikpesu, ning pleekinud mütsi asemel valge riidega ületõmmatud uuemat.
Eberhardi vaistlik vaen tema vastu näis olevat vähenemas, sest kui Andrei Petrovitši silmad aias teda otsides ringi käisid, lähenes poiss, seda märgates, temale tõrkumata ja pealegi kaunis ruttu.
«Nüüd juhata mind oma vanemate juurde, Eberhard,» palus Kurbatov.
Nad sammusid ümber maja nurga avara terrassi poole, mis piiras hoone tagumist, aiapoolset külge ja mille esine oli kaunistatud mõne ilusa lillepeenraga. Terrassil seisid lauad istmetega, kust kuuldus elav kõnevadin ning taoti vali naer meeste suust. Eberhard näis papat otsivat hääle järgi, sest vaevalt oli ta terrassi poolt kuulnud veidi karedat ning rasvast naerulaginat, kui ta kõrvad läksid kikki ja ta näol oli märgata, et ta otsitava on leidnud. Teel terrassi poole seltsis nende juurde Stella-preili, kes Kurbatovi ilmumist oli näinud. Kurbatov arvas nägevat, et neiu nägu ja terve olek osutas rahutust ja isevärki pinget.
«Härrad mängivad suure õhinaga kaarte,» ütles ta ja ta suu ümber ilmus sunnipärane naeratus, «võib-olla me eksitame neid praegu. Te olete vististi nõus, härra Kurbatov, kui ma teid kõigepealt mammaga tutvustan. Ta istub seal lehtlas.»
«Olge nii lahke, preili Riesemann,» vastas Andrei Petrovitš ja peatas sammu.
Nad pöördusid tuldud teed tagasi ja seisid varsti ühe koopataolise jasmiinipuhmastiku suu ees, milles istusid aiatoolidel kaks vanaldast naisterahvast. Stella tutvustavate sõnade peale tõusis teine neist pikkamisi ning veidi pühalikult jalule, sirutas niisama pikkamisi ja pühalikult kitsa kollaka käe võõra poole ja vajus siis aeglaselt toolile tagasi.
Stellal polnud emaga suuremat sarnasust, ka Riital mitte, seda enam aga Eberhardil. Kuna mõlemal tütrel olid valkjad juuksed, sinised silmad ning ümmargused rõõsad näod, oli Eberhard oma mustad juuksed, tõmmuka kitsa näo, väikesed pruunid silmad ja peene, terava nina pärinud emalt. Neil mõlemal, emal ja pojal, oli sarnasust mõne ettevaatliku, umbuskliku, alati argselt valvel oleva loomakesega, kes igast küljest hädaohtu kardab ning igatahes valmis on põgenema.
Proua Riesemann ja Kurbatov, kui viimast ka lehtlas oleva daamiga oli tutvustatud – see oli Stella-preili tulevane ämm, proua Göbler – vahetasid mõned pealiskaudsed laused, millest Andrei Petrovitš varsti märkas, et proua Riesemann oli peenema seltskonna kommete ja kõnekäändudega hästi vilunud. Ta tarvitas, ehk küll jutt oli tuumatu ja värvitu, valitud sõnu ning püüdis kõigiti märku anda, et võõral on tegemist haritud ning vaimuka inimesega.
«Kas mõtlete olla minu lapse vastu vali?»
Proua Riesemann küsis seda naeratades ja naljatoonil, aga tema pilk avaldas niisama palju emalikku õrnust kui emalikku muret.
«Vali? Ma arvan, ei,» vastas Andrei Petrovitš.
«Ah, mul on heameel, et te mitte enam liiga noor üliõpilane ei ole, vaid küpsema eaga härra,» kõneles Eberhardi ema pool-eleegilisel, poolpühalikul häälekõlal edasi, kusjuures ta käed risti pani. «Ma loodan nimelt, et teil on temaga rohkem kannatust, kui oleks seda liiga noorel inimesel. Kas teate, härra – härra –»
«Kurbatov,» aitas Stella.
«Kas teate, härra Kurbatov, minu laps – ta ei ole ju mitte halb, mitte tuim, mitte hukkaläinud … Eberhard, sina mine ära! … Ta on kristlikus majas kristlikult kasvatatud, kristlikus valjuses ja kohusetundmises. Aga ma ei mõista neid uue aja kooliõpetajaid. Nad ei oska oma kasvandikke õieti kohelda, neisse kasvatades mõjuda, nende hingesse tungida, nende südameharidust edendada. Nad on sagedasti ülekohtused, otse ülekohtused! Eberhardi õpetajate seas on neid, kes teda vihkavad, minu last otse vihkavad – võite mind uskuda. Nad ei l a s e teda lihtsalt edasi jõuda, nad annavad talle kiuste halvad numbrid. Laps on ühte või teist kord pahandanud, seda nad ei unusta, nad ei salli teda, nad kannavad tema vastu viha. Kas see on kristlik, kas see on pedagoogiline?»
Proua Riesemann vaatas seejuures kinnitust otsides tungivalt Andrei Petrovitši ja veel tungivamalt proua Göbleri otsa. Iseäranis viimasele näisid määratud olevat ka tema lõpusõnad, millega ta endisi kordas; ta avaldas nad aga alles siis, kui ta hoolsasti ringi oli vaadanud ja leidnud, et Eberhard mitte lähedal ei ole.
«Minu laps ei ole mitte laisk ega rumal ega rikutud, ta on nagu lapsed kunagi, aga mis ta vaene peab tegema, kui teda vihatakse, kui keegi vaevaks ei võta teda mõista, kristliku kannatusega temasse süveneda. Kust see ka võib tullagi – ta õpetajad on ju enamasti kõik teiseusulised.»
На этой странице вы можете бесплатно читать книгу Koidu ajal - Eduard Vilde бесплатно.
Похожие на Koidu ajal - Eduard Vilde книги
- Избранное - Кира Алиевна Измайлова - Прочее / Фэнтези