Eduard Vilde
Koidu ajal
1
V. pooljaamas ja tema lähemas ümbruses valitses muidu unine igavus; jaamaülem istus oma toas, jõi teed, luges «Svet’ti» ja haigutas; ametis olev telegrafist mõtles nii kaua 20. kuupäevale, kuni ta pea aparaadilaua nurgale vajus ja silmad kinni läksid; stoorož küürutas pagasiruumis kaalul ja parandas oma pojakese kingi; ainult teemeister liikus venimisi jaama ees roobastel, andis roopaseadjale mõne käsu ning läks siis koju naise juurde; sirelipõõsastes, väikese kollase jaamahoone taga, säuksusid varblased, mõni põrnikas põrises noorte pärnade ja pihlakate ümber, alt metsa poolt kuuldus käo kukkumist – muidu oli kõik vagune, uinuv, tukkuv.
Aga kui olid reisijaterongid hommikuti ja õhtuti tulekul, siis elustus V. pooljaam otsekui mõni suurjaam – muidugi ainult suvel. Kõigil teeharudel, mis tulid põhjast ja idast jaama poole – ja neid oli kaunis palju – tärkas nähtavale valgeid kübaraid, helkjaid kleite, värvikaid päevavarje, iga karva meesterahvaülikondi roheliste puude ning põõsaste vahel, ja varsti valitses jaamaesisel priske liikumine, rõõmus vehkimine üksteisest mööda ja elav kõnesumin. Jaamamaja seinte najale kogunes ikka rohkem jalgrattaid, pärnade ja pihlakate alla hobuseid sadulas ja vankrite ees. V. pooljaamast paar versta eemal asetses nimelt üks uuemal ajal tekkinud suvituspaik, mille elanikele, eriti nooremaile, pakkus rongide tulek ja minek lõbusat vaheldust, seda enam, et jaama poole minevad, läbi kuusemetsa ja haljaste aasade viivad teed olid jalutamiseks nagu loodud.
T. suvituskohas asusid rikkamad linnakodanikud – seda võis näha nende tütardest ja poegadest jaamaesisel. Viimaste näod, riided, ehted, nende liikumis- ja kõnelemisviis, kogu nende olek eneste vahel ja muu ümbruse kohta – kõik hingas enesest teatavat ollust, mis sissepoole ühendab, väljapoole lahutab, mis tõmbab selle seltskonnaliigi ümber nähtamatu, aga selgesti tunduva piirjoone. Noor jaamaülem, kes toas «Svet’ti» lugedes igavuse pärast oli haigutanud, – kuis oli ta nüüd erksalt jalul, kuis teretas ta aupaklikult sinna ja aupaklikult tänna, kuis laenas ta viisakalt ja kannatlikult igaühele oma kõrva, kel temalt oli midagi küsida või soovida, ja kuis punastas ta õnnelikult, kui keegi noorte preilide hulgast teda mõne lahke küsimusega austas! Ja stoorož ja pakikandja – nad muutusid kõigi nende härraste alandlikeks teenijaiks, kummardavaiks ümmardajaiks, nad olid iga kord nagu hüppel, kui neile keegi härra, proua või preili mingi käsuga lähenes. Väsinud telegrafist, kes nii suure igatsusega palgapäeva ootas, oli unest ammugi ärganud, vahtis aknast poolaukartliku uudishimuga välja ning tundis kõditavat lõbu, et ta kõigi nende härraste seas, kes teda tähelegi ei pannud, inimese leidis, keda ta tohtis teretada, olgugi et see oli ainult ühe tohtriproua – bonne.
Sel neljapäevaõhtul, maikuu lõpul, mil Andrei Petrovitšit ootas aimamatu au, et Riesemanni preilid oma venna ja külalistega olid talle raudteele isiklikult vastu tulnud, pakkus V. pooljaam tavalist elustatud pilti. Perroonil jalutasid suuremais ja väiksemais salkades moodsalt friseeritud noored preilid kergeis helkjais suveriietes, noorhärrad valgete kübarate või kirjute spordimütsidega, ülespoole koolutatud vurrudega ja läikivate keppidega, siis mitmest vanuseliigist alaealised tütarlapsed lühikestes seelikukestes, lühemate ja pikemate patsidega, mida ehtisid värvikad lindid, ja lõpuks nooremad ja vanemad poisikesed, osalt õpilasemundrites, osalt õhukestes valkjates suveriietes. Vanemaid härraseid oli võrdlemisi vähe näha; need maitsesid kodus oma aedades ilusat sooja kevadeõhtut.
Andrei Petrovitš Kurbatov oli paari päeva eest kirjutanud, et ta saabub tänase rongiga. Härra Riesemann saatis talle kutsari sarabaniga jaama vastu. Et Riesemanni härrastest, kes rohkete külalistega parajasti pühitsesid Stella-preili sünnipäeva, keegi isiklikult ei tahtnud Eberhardi tulevast tunniandjat minna jaamast ära tooma, oli ainult loomulik. Seks polnud Eberhardil eneselgi lusti, sest esiteks tundis ta iga õpetaja, ka kõige pehmema vastu iseäralist õudu, ning teiseks oli see õpetaja, kes pidi tulema tema suvist priiaega kitsendama ja keda ta sellepärast südame põhjas juba ette vihkas, ainult vaene vene üliõpilane, kelle peale rikka vabrikandi ainus poeg ainult kui palgalise peale võis maha vaadata. Ent korraga hüüdis Stella-preili, kes oli täna oma ilusa peigmehe kõrval iseäranis heas tujus:
«Lapsed, lähme härra Kurbatovile jaama vastu! Tädi Agaate kirjutab Peterburist, ta olevat, hoolimata kõigest, üsna huvitav inimene.»
Mida Stella-preili sõnaga «hoolimata kõigest» mõtles, selle jättis ta teistele seletamata, tema ettepanek aga leidis vastukõla. Kõigepealt muidugi härra Göbleri poolt, kel oli põhimõtteks peiupõlves oma ilusa mõrsja soove pirnesi täita; siis Heinrich Bergmanni poolt, kes, olles ise üliõpilane, tundis sellepärast uudishimu Peterburi kommilitooni tundma õppida, keda Stella oli huvitavaks nimetanud; paar noort neidu ja üks härra külalistest olid jalutamisega kah nõus, ning Eberhardi kaasamineku otsustas filosoofiline kaalutlus: Mida varemini vaenlast näed, seda varemini võid talle hambaid näidata … Ainus tõrkuja oli preili Riita Riesemann, kes, mossitades oma ilusaid huuli ja vaadates etteheitlikult õe otsa, ütles lõikaval, torkaval toonil, mis talle oli nii omane:
«Aga mõtelge ometi, mida hakkab see inimene enesest arvama, kui me temale vastu läheme! Me rikume ta ju otsekohe ära!»
«Paperlapapp,» vastas Stella, «ta hakkab ju meiega koos elama, meiega ühes sööma, meiega läbi käima. Ja lõpuks: ta on üliõpilane, ning nagu tädi Agaate kirjutab, heast perekonnast, kuigi vaene.»
«Ja ta võib ju üksinda vankril koju sõita, kuna meie tuleme jala tagasi,» lisas härra Göbler juurde.
Riita vaatas küsivalt Heinrich Bergmanni, oma austaja peale; see näis kahevahel olevat, silitas korraks oma tärkavat habemeudu ülemisel mokal, lükkas oma rohelise värvimütsi, mida ta maal katteta kandis, veidi teisele kõrvale ning pajatas oma venitaval, uhkel-hooletul kõneviisil:
«Peab ometi teadma, kellega tal on tegemist, ja kui tema ei tea, eks siis tea meie.»
«Vähemalt peame aga küsima, mis arvab mamma,» puikles Riita edasi, ehk küll järeleandlikumalt. Kuid juba oli Stella Osvald Göbleri käsivarrel minekut teinud ja teised tegid nende kannul sedasama, nii et nooremale preili Riesemannile, kes ju muidu oli jalutuskäigu poolt, muud nõu järele ei jäänud, kui oma üliõpilasega seltskonnale järgneda.
Nüüd nad kõndisid jaamaesisel edasi-tagasi ja viitsid aega tuttavaid teretades, vähem tuttavaid vaadeldes ning kritiseerides ja kergelt-ükskõikselt lobisedes. Rong oli eelmisest jaamast juba välja helistatud, signaalilaud üles tõmmatud.
Stella Riesemann pidi täna olema tõesti lõbusas tujus, sest tema, kes ta oma õe kõrval oli muidu nii tagasihoidlik, nii tõsine, peaaegu kuiv, hüüdis korraga vallatult ja naerval suul:
«Lapsed, kes tahab minuga kihla vedada? Ma väidan, et ta on musta verd!»
«Kes nii?» küsis Göbler.
«Andrei Petrovitš muidugi.»
«Eberhardi tulevane koolmeister?»
«Jaa, jaa!»
«Aga Stella, mis on meil siis selle inimese juustekarvaga tegemist?» käis Riita hääl nagu pisukese ratsapiitsa nips. «Sul näib ju hoopis iseäraline huvi tema kohta olevat.»
«Ongi,» naeris Stella. «Kas teate, ma olen kõigist neist nägudest, mida meie siin iga päev näeme, – neist igapäevanägudest siiamaani tüdinud!» Ta tõmbas endal esimese sõrmega üle kurgu. «Ma olen ka teie kõigi nägudest tüdinud – palun vabandada!»
«Minu omast ka?» küsis härra Osvald Göbler teeseldud ehmatusega, kusjuures ta oma ilusa õrna härrasnäo selle täiel ilul ning õrnusel pruudi poole pööras ja talle oma suurte sõstrakarva silmadega etteheitlikult otsa vaatas.
«Võib-olla – ma näen sind ja kõiki teisi liiga sagedasti,» vastas Stella, kuna ta sinine pilk kelmikalt ja ühtlasi hellalt peigmehele heitis. «Ma näen teid liiga sagedasti, see nürib mu nägemisvõime, ja miski pole loomulikum, kui et ma igale uuele näole, mis minu piirkonda ilmub, huviga vastu vaatan … Ma väidan, Andrei Petrovitš on musta verd; kes vaidleb vastu ja lööb minuga käe?»
Muidugi tundis härra Osvald Göbler, kel oli põhimõtteks peiupõlves pimesi kõiki mõrsja soovisid täita, enese kohustatud olevat kihlvedu vastu võtma.
«Ma väidan, et ta on valget verd – päris linavalge, just nagu sinu papa tallipoiss Janka; silmaripsmedki on tal valged nagu –» härra Osvald Göbler hakkas valjusti naerma ja jättis sõna pooleli, kuna ta Stellaga käe kokku lõi. Kihlveo hinnaks määrati midagi magusat – ühelt poolt kaks naela šokolaadi, teiselt poolt – sosistatud kokkuleppel – teatav arv mususid.
«Kas teate,» võttis Tartu korporant Heinrich Bergmann pahase preili Riita kõrval paljutõotava venitamisega sõna, «kui teie, preili Stella, tahate selle Andrei Petrovitši välimuse kohta ustavat kirjeldust saada, siis võin mina selle teile anda!»
«Teie? Teie ei tunne teda ju!»
«Tunnen. Vähemalt nii palju, et teda võin kirjeldada. Ma tunnen paljusid Andrei Petrovitšeid ja nad on kõik ühesugused. Meie Tartu kubiseb neist ju nüüd, nagu tuttav … Pange aga tähele, preili Stella: Andrei Petrovitš Kurbatov kannab punast särki paigatud pükstel, ja kui tal on mundrikuub seljas, siis võite sellest kodus kõige parema tagajärjega lasta seepi keeta, ja kui lisate mantli veel juurde, siis saate rohkem seepi, kui teie pesunaine aastas jõuab ära kulutada. Mis puutub aga Andrei Petrovitš Kurbatovi ilusaisse juustesse, mille karva ma teile paraku ei tea nimetada, siis ulatuvad need tal kõige luulelisemais käharsalkades õlgadeni ja on nii tihedad, et neist rehagi läbi ei tungi, mis tuleb osalt ka sellest, et nad pole aastat kolm ei kammi ega reha näinud.»
Terve seltskond, peale Stella, naeris; kõige südamlikumalt preili Riita Riesemann, kes pooltänulikult, pool-imestades oma naljaosavale austajale silma vaatas. Heinrich Bergmanni kirjeldus oma hoolimata teravuses, jah, jämeduses, oleks muidu vahest läilalt mõjunud, aga see noormees oskas pilgates nii heasüdamlikku, pahamõtlemata tooni tarvitada, et see ta sõnade vastikut mõju vähendas ning pehmendas. Ka Stella ei pahandanud, aga et ta kord opositsioonis oli, siis ei tahtnud ta vastust võlgu jääda.
«Ma ei tea mitte, Heinrich, kui õige on teie kirjeldus härra Kurbatovist,» ütles ta tõsiselt, kuid teravuseta; «teie peate aga tunnistama, et siledaks soetud pea ja nõelasilmast tulnud kuub ei küüni veel mitte inimliku väärtuse hinnanguks, ei tee meest veel mitte meheks ega huvitavaks ammugi mitte.»
Heinrich Bergmann kummardas sügavasti.
«Nüüd sain!» ütles ta alandlikult.
Kuid Riita ei tahtnud võitu lasta nii kergelt õe kätte minna: ta viskas, nagu tal sellisel puhul viisiks oli, oma kitsad, kuid verekad huuled põlglikult üles ja nipsas:
«Nah, mis puutub minusse, siis seltsin ma ennemini kasitud ja haritud tölplasega kui poolmetsiku suurvaimuga; mul pole kord lugupidamist räpase ja nadise inimese vastu.»
«Maitseasi, armas Riita,» naeris Stella-preili; «ma tean ju, et sa hindad inimesi nende hilpude järgi ja pead vaimu üldse kaunis üleliigseks asjaks.»
Vaidlusele tõi lõpu rongi tulek. Jaamakella lõikav helin surmas Riita-preili vastuse. Konduktorid hüppasid platvormidelt, et avada vagunite uksi; rongi aknast vahtis välja palju tolmunud nägusid; mahaastujaid oli ainult vähe.
Riesemannide seltskond pidas silmas teise klassi vaguneid, üksnes Heinrich Bergmann mitte; see näis Andrei Petrovitš Kurbatovit kolmandast klassist ootavat välja astuma, ja tal oli õigus. Kestis küll kaunis kaua, enne kui nähtavale tuli isik, keda ta üliõpilasmundri järgi võis Eberhardi tulevaseks tunniandjaks pidada, sest tal oli suur ning raske reisikohver vaguniukse ja platvormitrepi vahelt välja pingutada ja alla kanda; aga et see oli ainus üliõpilane, kes rongist üldse ilmus, siis ei võinud kahtlust olla, et raske reisikohvri omanik on Andrei Petrovitš Kurbatov.
Tema vastuvõtjate seas tekkis kõhklev arupidamine, kas läheneda talle kõik koos või jätta seda härradele, või jälle Eberhardile üksi ülesandeks. Aga enne kui selles otsusele jõuti, astus võõras üliõpilane, kui ta oma kohvri perroonile maha oli pannud, Eberhardi juurde, kes kandis reaalkooli õpilase mütsi, ning küsis kerge vene kõlaga saksa keeles: «Kas te mitte vabrikant Riesemanni poeg ei ole?»
Poiss tõstis poolimetlemisi silmi ja vastas jaatavalt.
«See rõõmustab mind,» kõneles võõras seepeale vene keeli edasi ja sirutas sõbralikult käe. «Mina olen Andrei Petrovitš, sinu tulevane seltsimees ja sõber. Minuga kõneldes ütle mulle sina, nagu mina ütlen sinule. Ja nüüd näita mulle, kus seisab vanker, millele ma võiksin oma kohvri panna; kui tee pole kauge ja sina mitte väsinud, siis läheme jala koju. Kas oled nõus?»
Eberhard ei teadnud isegi, millest see tuli, aga ta oli oma tulevase õpetaja teretusest nii kohmetu, et ei märganud midagi vastata ja vaatas nagu nõu ja abi otsides veidi eemal seisvate õdede ja nende külaliste poole.
«Või ei ole sa mitte üksinda?» küsis Andrei Petrovitš kelle pilk siirdus poisi vaatesihi poole, mispeale seltskond Stella juhtimisel temale hakkas lähenema. «Kui õieti näen, on sul koguni palju kaaslasi,» lisas ta naeratades ning astus nüüd, mütsi peast võttes, preilidele ja härradele elaval sammul vastu.
Mees, kes esitles end Riesemanni daamidele ja nende külalistele, tegi Stella kihlveos võitjaks, sest Andrei Petrovitšil olid mustjad, kõrvade ümber halliga segatud juuksed ja samasugune täishabe, millest siit ja sealt ka väikesed vöödikesed hõbekiude valendasid. Aga Heinrich Bergmanni kirjeldus oli tema kohta ainult vähesel määral pihtaminev. Härra Kurbatovi juuksed olid lühikeseks pöetud, ta tihe habe ümarikuks piiratud, ta riided küll veidi kulunud ja pleekinud, aga mitte määrdunud ega paigatud, ja särki ei kandnud ta mitte pükstel, vaid mantli alt, mille ta lahtiselt üle õlgade oli võtnud, paistis välja valge kanepiriidest tužurka. Ainult ta müts võis vahest nõudlikule nägijale nurisemiseks asja anda: päike, vihm ja tuul olid selle algvärvi ammu hävitanud ja talle näo ning kuju andnud, millel enam mingit kindlust ega ühtlust ei olnud.
Kõige uudishimulikumalt heitis Stella-preili pilgu võõra peale ja leidis, et Andrei Petrovitš on inetu mees. Viimase kollakaskahvatu nägu oli kergete rõugearmidega kaetud, ta paksuhuuleline suu lai, ta tugev nina tönts; elu ja valgust selle jumetu näo üle laotasid aga ta mustjad, kaunis suured silmad, mille pilk igaühe peale nii rahulikult ja uurivalt heitis, nii usaldust jagades ja usaldust nõudes. Andrei Petrovitši keskmine, aga tugev kasv oli laitmatu, ta liikumine vaba ja kindel. Seevastu äratas ta piinlikku tähelepanekut, kui ta teretuseks oma parema käe välja sirutas; Riita-preili põrkas ehmatusekarjatusega tagasi ja ka Stella võttis selle käe ainult tõrkumisi vastu.
«Te peate sellega harjuma,» ütles Andrei Petrovitš naeratades; «ma olen näinud, et sellega üsna ruttu võib harjuda.»
Härra Kurbatovi paremat kätt kattis nimelt üleni, välja arvatud paari sõrme otsad, kaugelt käsivarrelt tulev sinakaspunane sünnimärk. Äkitselt nähtavale tulles äratas see käsi tõesti kohutava oletuse, kui oleks ta naha alt täidetud tardunud verega.
